Mõned päeva tagasi möödus minust miski, nimelt nädalavahetus, ei saanud täpselt aru millal see algas ja millal lõppes, möödus nii kiiresti nagu valge aeg novembris. Igatahes laupäev oli hoopis meeldivam kui reede lõpp. Ilm oli erakordselt ilus, tolgendasin tööajast veidi linnas, venitasin oma lõunapausi pikemaks, sest sellist päeva lihtsalt ei saanud niisama raisku lasta...
Vahemärkusena pean mainima, et marinad, mida me K-ga tegime kukkus välja suurepärane, mõnusalt mesine ja hiinapärane.
Õhtul läksin külla sõbrannale, kellele olen juba päris ammu külla minna plaaninud. Tarbisime veidi veini jalutasime mööda pimedat ja rusuvat annelinna ning siis tegime uue ringi... Kuidagi veidralt hea oli, võibolla meeldis mulle see kuidas sõbranna mu ego paitas... võibolla meeldis see, et sain omast elemendist välja, hoopis teistsugusesse keskkonda, igatahes tuju tõusis, vaatamata sellele, et matk oli aukartust äratav, võibolla just seetõttu.
Nädal algas jälle tööga, midagi erilist ei juhtunud, tobe hall argipäev... täis muresid ja kohustusi... Kohustusi, millest proovin kõrvale hiilida ja muresid, mida proovin ignoreerida. Vahepeal taasleitud motivatsioon on kuhugi kadunud... hääbunud... kaugeks jäänud. Vajan puhkust, tahan tartust ära... eemalduda siinsest linnast... kuhugi, et siis tagasi tulles, seda jälle armastada...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment