Halb uni

Viimased paar päeva olen maganud äärmiselt halvasti. Eile öösel nägin unes kuidas ma kaks murdvarast koos majaga põlema panin ja selle pärast süümekaid tundsin, täna nägin seda kuidas pool eesti rahvast oli kuskile tunnelitesse kinni pandud ja kohe kohe lastakse sinna vesi sisse... Mõlemast unenäost peegeldub teatud klaustrofoobiline element. Veel on üks huvitav aspekt... kui tuli ja vesi on olnud, siis peaks järgmised olema õhk ja maa, et neli elementi kokku tuleks. Igatahes pühendan selle posti tänasele unenäole, sest see on segane nagu Mulholland Dr.

Me olime kõik kuskil suurtes tunnelites, mina ja mu sõbrad ning inimesed keda ma ei tunne ja mõned üldtuntud tegelased. See oli selge, et varsti pidi tulema vesi... vesi mis meie kõigi kopsud täidab ja sealt viimasegi hapniku välja ajab. Ants Laaneots leidis tee välja või vähemalt ta tutvustas mingit teooriat, mille järgi võiks seal väljapääs asuda, usaldasin Laaneotsa, ilmselt seepärast, et rahva usaldus kaitseväkke on viimaste uuringute järgi endiselt suhteliselt kõrge. Hakkasin rahvast kokku ajama, pöörates erilist tähelepanu selle, et mu sugulased ja sõbrad tuttavad kõik kaasa tuleks...

Osa rahvast oli koondunud Edgar Savisaare taha, proovisin ka neid üle kaasa meelitada, aga nad ei tulnud. Loobusin sellest peale seda, kui K ütles, et nad on nii lollid, et nad tuleks ära tappa... Las nad siis passivad Savisaarega seal tunnelis krt. Igatahes leidsin suurest rahvamassist ülesse H ja veensin ta endaga kaasa... Poolel teel ütles ta, et tema läheb ikka Tõnu Trubetskyga, proovisin teda ümber veenda, aga ta ütles oma kuulsa lause: "Sa ju tead küll milline ma olen." Nii ma siis vaatasin kuidas ta lahkus... Tõnu seletas talle midagi ja H kuulas suu ammuli, nagu räägiks Tõnu midagi äärmiselt olulist ja tarka, märkasin, et Tõnu ruudulised pungipüksid olid väga kulunud ja mahtusid talle vaevu jalga... taamal ootas neid juba Savisaar, nägu õelas irves... Teda ümbritses Lenna, Katrin, Liis, Piret jne. Kohe kui H Savisaare vahetusse lähedusse jõudis, muutusid ta juuksed blondiks.

Seda kõike jälgides kuulsin enda kõrval "vana sõpra," kellega pidasin järgneva dialoogi...

VS: "Ma ju ütlesin sulle, et Alias pole lauamäng."
V: "Ma ei saa aru mis, see siia puutub?"
VS: "Küll sa varsti aru saad!"

Ta kadus sama kiirelt kui oli tekkinud... Siis tuli vesi... pühkis meid kõiki jalust... tundsin kuidas see mu kurku tungis.... Võrdsus, vabadus, vendlus mõtlesin mina ja irvitasin... taamal hulpisid Tõnu Trubetski ruudulised püksid...

Ärkasin, 1,5h enne õiget aega ja korraliku und enam ei tulnudki... ropendasin palju...