Motivatsioon

A(MT): "Miks sa minust oma blogis üldse ei kirjuta?"
V: "Ma näen sind ju nii harva."

Aga su soov on mulle seaduseks... saad selle postiga koguni 2 vestlust kirja, mis sest, et sellel ei ole ülejäänud postiga absoluutselt mingit seost.

A(MT): "No ütle mulle, mis sa must arvad."
V: "Ei ütle!"
A(MT): "Miks?"
V: "Sest sa hakkaksid nutma."
A(MT): "Ei usu!"
V: "Hakkaksid küll, sest see oleks lihtsalt NII ILUS!"

Millest ma tegelikult kirjutada tahtsin oli motivatsioon... Täna süüdistati mind selles, et ma ei tee oma tööd piisavalt innukalt, ei täida oma tööülesandeid hästi ja vaatan inimesi sellise näoga, et nad jumala eest minuga suhtlema ei tuleks. Ilmselt pani jälle mõni kaastöötaja mu peale kitse isiklikust solvumisest, et ma talle tere ei öelnud või ma ei tormanud iga väikse asja peale ei tea mida tegema... See ei oleks esimene kord.

Jättes kõrvale kõikvõimalikud keerukamad motivatsiooniteooriad ja hinnates olukorda puht praktiliselt, ühe skaala järgi. Selleks on töötaja ja organisatsiooni vaheline psühholoogiline leping. Mis on oma olemuselt lihtne, üks tulp kirjeldab seda, mida pakub organisatsioon ja teine seda, mida pakub töötaja.

Töötaja panus on sellisel juhul järgmine:

• jõupingutus
• võimed
• lojaalsus
• oskused
• aeg

Autuse panus on järgmine:

• Töötasu
• Turvatunne
• Soodustused
• Karjääri võimalused
• Staatus
• Võimalus saada laiemalt tuntuks

Allikas: Alas, R. Personalijuhtimine. Tallinn: Külim, 1998.

Nüüd edasi on kõik äärmiselt lihtne, paneme need asjad omavahel võrdlusesse. Jõupingutus ja töötasu. Tuleb tunnistada, et mu töö ei nõua väga erilisi jõupingutusi, aga ma võiks neid kindlasti teha, olla aktiivsem ja teha oma tööd rohkem südamega. Aga siin võib olla juba takistuseks madal tasu. On olukordi, kus ma jätan asjad tegemata, kuna leian, et ma ei saa küll nii palju palka, et oleksin valmis selle nimel oma tervisega riskima. Varem ammutasin motivatsiooni sellest, et see oleks ühtlasi ka mu kodaniku kohus, nii on õige jne. Nüüdse postmodernistina ja pettunud kodanikuna ei motiveeri mind ka sellised asjad.

Võimed ja turvatunne. Võimed on mul kindlasti suuremad, kui minu igapäevane töö minult eeldab, seda olen ka siin blogis kroduvalt väitnud. Samas organisatsiooni poolt pakutav turvatunne on suhteliselt masendav. Pidevalt käivad jutud mu ametikoha kaotamisest. Käisid juba sellel ajal kui ma alles tööle tulin. Selline olukord ei tõsta just eriliselt mingit motivatsiooni, pigem tekitab käega löömise mentaliteeti.

lojaalsus ja soodustused. Olen olnud lojaalne oma töökohale juba päris pikka aega, selle tulemusel on mul puhkus veidi pikem ja võibolla vaadatakse mu puudustele kah kergelt läbi sõrmede. Seega see paar on enamvähem korras.

Oskused ja karjääri võimalused. Oskused ületavad tugevalt võimalused. Mul on kõrgharidus, vastav hariduslik taust, et olla ilmselt keskastme juhi kohal. Samas on kõik kõrgemad positsioonid täidetud ning kui olen kandideerinud mõnele tööle, mis on minu kompententsile rohkem vastav ning pakub mu arengule rohkem võimalusi, siis on väidetavalt üheks takistuseks olnud see, et minu postisooni on raskem täita... Mis administartiivselt võib olla isegi õige otsus, aga töötaja väärtustamise koha pealt küll täielik null.

Aeg ja staatus. See paar on kah selline kahtlane. Olen investeerinud oma aega antud organisatsioonis kokku 8 aastat. Olen saavutanud selle, et mind usaldatakse veidi rohkem, olen saanud täita oma otsese ülemuse ametikohustusi tema puhkuse ajal. Samas ei ole toimunud mingit otsest arengut mitte kuhugi.

Ja nüüd küsimus, millest krt ma peaksin motivatsiooni ammutama? Arvestame veel sinna juurde, et mu isiklike elu pole kah eriti korras ning pidev rahakriis närib... siis...