Hommikul ütles KK mulle midagi, mida üks tuntud
sotsiaalteadlane oli talle öelnud, inimesed on oma kohustused unustanud. See on
asi, mille üle on mitmed inimesed juurelnud ja seda kritiseerinud, aga kas ka konstruktiivselt?
Kui me vaatame ühiskonnas ringi on meil tegelikult käimas totaalne vabaduste
diskursus – me räägime vabadusest, me mõtleme vabadusest, me nõuame vabadust,
me räägime sellest kuidas mõnes ühiskonnas seda pole. Me oleme iseenda usu,
sõna jms. vabaduste orjad ja surume seda orjust peale kõigile. Isegi meie,
kelle keeleline diskursus on käskude ja keeldude diskursus. Me ei ütle tihti ma
tahan või mul on vaja, me ütleme ma pean. Võib-olla sellest tuleneb ka meie
vabaduste orjus. Ma pean olema vaba. Ma pean…
Kohustused, ehk siis see osa, mis seostub hulga rohkem
sõnaga „pean“ - need on kuidagi
tahaplaanile jäänud. Ma ei räägi siinkohal kohustustest, mis kaasnevad tööga
või mõne organisatsiooni liikmelisusega, vaid üldistest moraalsest, eetilisest
ja ühiskondlikkust vastutusest.
Ma olen siin varem kah puudutanud sellist teemat nagu vangi dilemma:
„Kaks vangi on
ülekuulamisel. Kui mõlemad süüalused vaikivad, ei saa kohus kummalegi määrata
maksimumkaristust ning mõlemad saavad vaid aasta karistust. Kui üks teise peale
keelt kannab, langeb tema osaks miinimumkaristus, teine aga saab aga 10 aastat.
Mõlema ülestunnistuse puhul ootab mõlemat vaid viis aastat. Sellistel eeldustel
oleksid ratsionaalsed kahtlusalused vait, kuid lootuses aastaga pääseda, võivad
nad mõlemad või üks neist teha ebaratsionaalseid valikuid.“
Võib-olla oleks juba aeg kui meie ühiskond areneks sinna, et
kõik saaks aru, et hea oleks istuda kollektiivselt aasta või viis, mitte teha kõik selleks, et
ise istuda üks ja parastada teise pihta, kes istub kümme. Aeg oleks astuda
välja mentaliteedist „ole loll, aga ole kaval.“
No comments:
Post a Comment