See oli vist Runnel, kes kirjutas kunagi sellest kuidas ühel poisil helin rinnas helises ja kui ta suuremaks kasvas läks ka helin suuremaks...
Mul on hoopis sügavam probleem, mingi kõrgem jõud on otustanud sinna tõsise V 8 installeerida. Märkasin seda juba teismelisena, kui see mulle häälekalt oma eksistentsist märku andis ja sellest ajast on see olnud mu tüütu, ent truu kaaslane...
Põhimõtteliselt on olukord selline, keegi ajab selle mootori pidevalt piirajasse, kus see enam mitte ei lärma vaid lausa vingub tugevas ülepinges, mul piisab ainult sellest, et sidur lahti lasta - see ei ole võimalik, sisemiste ja väliste põhjuste tõttu. Piltlikult öeldes on vahepeal keegi pannud kiiruse piirangud, vahepeal isegi toppinud mu rattad lukku, teinekord ei julge ma ise sidurit lahti lasta, sest äkki järgneb kohalt sööstuga tõsine hävituste rada - juhitavuse kadu. Mõnikord tundub, et eesmärgid pole piisavad? Kuhu kihutada ja milleks?
Nii ma siis lasen sellel möirata, teen oma igapäevatoimetusi, kõrvus mootori kime hääl, joon, et mitte istuda rooli, otsin meelelahutust, et ignoreerida mootori nõudlikku kutset, aga ma tean, et ükskord tuleb jälle kihutada, hoolimata piirangutest, hoolimata eesmärgi kaheldavusest, hoolimata sellest, et mul on hirm... Sest ainult nii tuksub mootor veidi aega rahulikult, et siis endast jälle tugevamata möiretega märku anda... Mõnikord lihtsalt ei saa tsükleid pikendada, hoolimata sellest, et väga tahaks...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment