Kujutage ette, et imetlete oma geniaalsust. Olete tootnud mingi teoreetilise raamistiku ja viskate jalad seina ja mõtlete, et kohe kui aega saate, visandate selle raami paberile ja teid saadab au ja kuulsus ja siis avastate, et keegi türapea on sama raamistiku juba välja töötanud ja teil ei jää muud üle kui tsiteerida... Tunne on väga alandav! Tekib õigustatud küsimus kas mina olengi zavi filosoof? Õllene jorss kes jaurab oma teooriat ja tunneb ilmselgelt uhkust enda üle, kuid kui ta oleks õlle joomise asemel loengus käinud, siis ta teaks, et sellise teooriaga on juba vähemalt kümme tüüpi sadu aastaid enne teda hakkama saanud ja vähemalt 20 on juba seletanud kuidas see ei tööta.
Pole hullu mu magistritöö on piltlikult öeldes jalgratas, mille mõlemad rattad on keegi leiutanud, minu asi on leiutada sinna raam. Lenksu ja pedaalid võib juba teha keegi kolmas või kui uuesti ennast geeniusena tunnen... no siis äkki suudan terve ratta valmis saada.
Üldjuhul ma veel meelt ei heida on ju üks väga geniaalne mees kunagi öelnud "Geniaalsuse ja lolluse vahe on see, et geniaalsusel on omad piirid." Ja keegi, kelle nime ma enam ei mäleta on öelnud umbes midagi sellist, et avastused sünnivad nii, et kõik teavad, et miski ei toimi, aga leidub üks loll, kes arvab, et toimib küll - umbes selline on ka minu töö temaatika. Suured teadlased on käega löönud, aga agulipoisist lollpea ikka jahmerdab.
No comments:
Post a Comment