Pikalt planeeritud planeerimatu retk sai alguse sellest kohast, kus Võrtsjärvel tekib soov Emajõeks üle minna... Lasime paadid vette Reede õhtul, kui päike andis juba esimesi loojumise märke. Mind valdas väike kõhklus kas me kuiva randumiskoha nii hilja leiame... erinevalt teistest olin mina seda jõe osa juba korra sõitnud, küll veidi teisel aastaajal, kui veetase oli tunduvalt kõrgem. Ent teiste muretu entusiasmi vastu ei olnud mul relva, seega läksin vooluga kaasa nii otsese kui ka kaudses mõttes.
Ette aimatult ei olnudki kuiva koha leidmine nii lihtne, julgust ei lisanud ka kuivematel kohtadel pesitsevate inimeste arvamus, et alla voolu on asi veel hullem. Tuli edasi minna. Õnn naerataski meile, loodus oli isutanud keset soist kallast ühe kuivema koha, kuhu saime randuda. Ruumi oli vähe ja koht oli võrdlemisi kitsas, saime napilt kaks telki ülesse panna ning ühe alla pidime panema veidi oksi, et hommikuks mutta ei vajuks. Kordineerimine võttis kohati aega, sest eestlastel on üldjuhul komme esimesel võimalusel viina võtta... endalgi oli soov veidi keelt kasta, aga hoidsin seda esialgu tagasi, sest tean milliseks mu suhtumine muutub kui kärakas on meeli teravdanud või nüristanud... Oleksin ilmselt lihtsalt kuskile heina sisse kerra keeranud. Lõpuks pärast üksteisest üle karjumist saime ennast kuidagi meeskonnana mobiliseeritud. Mõned tegid metsas oksi ja teised panid telke ülesse ja üks mees tegi ülesse lõkke.
Hommikune kerge vihmasabin tegi meele üpris mõruks, ei tundunud eriti meeldivana 30 km sood läbida nii, et taevast vett juurde kallab... õnneks ilm siiski muutus... tegime kerge eine ja asusime teele... Teel olles möödusime huvitavast vaatepildist... majast millest oli alles jäänud ainult kaks ahju, vundament ja metallvoodid.
Tekkis tugev tuul, mis tahtis paati pidevalt erinevatel käänakutel kaldale puhuda, kord oli küljelt, kord eest, kord tagant... Meie paatkond otsustas teha vaenlasest sõbra, tegime H sallist endale purje siis kui tuul oli tagant ja see ka töötas, aga ka aerudega tuli kõvasti rassida, teine ja suurem paat, mille kursil hoidmine nõudis tugevamat koordineerimist leidis end aegajalt kõrkjatest. Ühes peatuspunktis selgus, et sealne põhi koordinaator oli üpriski kettas. Vaatamata kõigele tegime me suhteliselt hea aja, jõudsime õhtul juba tartule nii lähedale, et jala oleks olnud ainult 6 km minna, paadiga muidugi tunduvalt rohkem.
Ka järgmine hommik algas samuti vihmasabinaga, kuid ka see vaibus. Otsustasime, et võtame sellel päeval rahulikult ja laseme voolul ennast kanda, paraku ei saanud väga rahulikult tsillida, sest vool ja tuul tahtsid meid jälle kaldasse kinni kanda ja jõel muutus laevaliiklus üha tihedamaks. Kuna mul polnud aimugi, mis kategooria veesõidukiga on tegemist ja meie madalat manööverdusvõimet arvestades tundus mõistlikum sõita ääres... kuna seltskond tahtis rahus kulgeda ja muid tegevusi harrastada ja ei tahtnud väga kuulata meie koordinaatorit, siis mul tuli suhteliselt vastu tahtmist hakata judgemental prickiks... Sest laevataval veekogul kehtivad siiski omad reeglid ja vee liiklus on samuti liiklus. Tuleb tõdeda, et judgemental prick olla on amet, mis on kõige vähem tänu väärt... nii palju sõimu selle kohta, milline munn ma olen, polnud ma ammu kuulnud... Seda kuidas ma ei oska elu nautida ja olen vanur jms... Aga purjus peaga paadist teine teise välja lükkamine või asjatu veiderdamine, mis päädib välja kukkumisega tiheda liiklusega laevateel... eriti olukorras, kus mootorsõidukid reaalselt liiguvad, ei ole elu nautimine vaid enda ja teiste elu ning tervise asjatu ohtu seadmine... No kuna kõik läks muidugi ilusti, isegi olukord kus kaks mootorsõidukit teineteisest möödusid ja meil kaks meest üle parda oli, siis jätavad mu manitsused ilmselt minust mõttetu jobu mulje... aga parem olla mõttetu jobu elus ja tervete sõpradega kui sõukruvi alt läbi käinud sõpradega elunautija.
Kokkuvõtteks
Väärt reis oli, sai kõvasti nalja ja natuke draamat ning ühe eesmärgi täidetud. Läbitud 60 km jõge kummipaadil.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment