Sain teada, et kui ma olen oma seltskonnas, siis mul pole piire ja mu lubadused kaotavad väärtust... Nõustun sellega osaliselt. Aga mis asi see sõprus ongi muud kui piiritus nii otseses kui kaudses mõttes... Koht kus sa saad öelda oma sõbrale, et ta on jõldak, kui ta käitub halvasti, koht kus sa saad ise käituda nagu jõldak ja keegi tuletab sulle meelde, et sa oled jõldak või tolereerib seda ausalt, mitte viisakusest vaid sellepärast, et sina tolereerid teda siis kui tema on jõldak... Luksust sellisele vabadusele pole igal pool. Mõnes muus seltskonnas kellegi nägu idiotismi eest täis sõimata? Võib juhtuda, et terve seltskond vahib sind sellise näoga nagu sa oleks just 7 imearmast väikest kassipoega vastu seina sodiks visanud... On olnud olukordi, kus inimesed pole minuga suhelnud mu terava keele tõttu kuude viisi... Aga miks ma peaksin seda pidevalt talitsema? Olema viisakas seal, kus ma seda olla ei taha? Võtma sõna sõna võtmise pärast? Rääkima mingit tühja juttu selleks, et ei tekiks "piinliku vaikust" Mis asi see üldse on? minu jaoks ei eksisteeri piinliku vaikust, on lihtsalt vaikus... kui inimesed on kõik ära öelnud või neil nii kui nii teineteisele midagi öelda pole... Teatud mõttes on hoopis häiriv see piinlik pingutamine ja silmakirjalikkus, mis sellega kaasneb... Tõesti ka nendes selstkondades olukord paraneb, kui sinna suuremalt oma aega investeerida... kui inimesed üksteist paremini tundma õpivad... või kui ohtralt sotsiaalse sidususe määrdeainet kasutatakse... Aga mulle ei meeldi pungestamine, mulle ei meeldi mulje jätmine ja selle nimel pingutamine... Mul ei ole vaja, et kõik minust hästi arvaksid... inimsuhetes pole oluline kvantiteet, vaid kvaliteet... No suures plaanis saan ma aru, et paarissuhtes on hea kui on olemas teise osapoole seltskonna heakskiit, aga minu puhul ei toimu suhtlusringi laienemine nii kiirelt... nii üleöö... olen pigem tugevate sidemete kui nõrkade sidemete mees ja see nõuab aega ja rohkem silmast silma investeeringut, mitte peolauas üldise mula keskel vatramist... Meeste puhul üldse taandub see pigem ühistegevusele isegi siis kui see
on suitsetamine või joomine, sest need tegevused on kõige lihtsamini
realiseeritavad ja võtavad kõige vähem pingutust.
Ja siis see joomine... minu seltskond joob... joob nii palju, et see ei mõju ilmselt hästi ei selle seltskonna füüsisele, ega vaimsusele... ja ka mina joon selles seltskonnas... sest ma tunnen ennast turvaliselt... tean et mu terav keel andestatakse... tean, et nägelused ei päädi kellegi peksmise või pussitamisega ja kui ma isegi parasjagu ei joo siis keegi ei mõista mind selle pärast hukka, karjutakse küll, et ma olen homo, aga seda ei mõelda tõsiselt (ma vähemalt loodan)... Aga siit ka küsimus miks ma ei joo kuskil mujal? Sest siis ma oleks välja kujunenud alkohoolik. Ma olen nn. paindlik tarbija... kõigun skaalas... vastan iga seltskonna tarbimisharjumustele, seetõttu tuleb mulle ettepanekuid õlut luristada või viina kummutada ohtralt... liigagi ohtralt... Suurele osale nendest vastan ma eitavalt... Sest ma soovin, et minu elus oleks midagi enamat kui lihtsalt üks kuradi tarbimine... Ma ei taha, et minust kujuneks see "lahe mees" Kõik ilmselt teavad neid mehi kuskil baaris, kelle harjumused on sellised nagu nad oleks kakskümmend, aga kelle vanus tegelikult on pigem nelikümmend... seetõttu ma aerutan selles sotsiaalses alkoholi meres mõõdukalt või vähemalt proovin seda teha...
Võibolla ongi minu seltskond üks kamp, kes koosneb inimestest, kelle kohta võiks kasutada terminit high-functioning alcoholic - inimesed kes kasutavad alkoholi kui stressi ravimit. Võibolla on siin ka mingi teatud kultuuriline mõju, suur osa mu seltskonnast on sõjaväelased, kes lausa peavadki jooma, sest kujutlus sõjaväelasest ongi selline... teine osa on kunstnikud või muidu hipid, kelle elustiiliga see samuti kattub... lisaks veel piinatud geeniuse sündroomi all kannatajad ja ühiskonna pärast muret tundvad indiviidid... Seega tuleb suhtumine joomine on ok, sest see on osa minu kultuurilisest identiteedist... Isegi armastan ennast aegajalt samastada küünikuks muutunud idealistiga ja minu laiendatud tutvsuringkond on selliseid mehi täis... Keskealised joodikintellektuaalid... elus pettunud aatemehed, kes on nii hõivatud südame valuga maailmapärast, et ei märka valutada südant enda pärast... aga võibolla ongi lihtsam valutada südant abstraktsete asjade pärast, kui asjade pärast, mida on võimalik käega katsuda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
sinu seltskonda kuuluvad pigem alkoholistid, ehk asjaarmastajad, kui alkohoolikud. Sellel on mitmeid põhjuseid, miks see seltkond selline on ning suurim neist see, et eesti noorus on lihtsalt hukas.
ReplyDeleteAga tegelikult on nad kõik ju kenad ja head inimesed ja vahel ei ole ühine tegevus ju hoopiski meelemürkidega seotud.
Ei saa eeldada, et uus inimene tõesti kohe kõigiga sõbraks saab. See oleks ja on võlts. Küll aga saab käituda sõbralikult, kui seltskonna poolt on näha huvi tutvust luua.
ReplyDeleteAlkoholi tarbimine suurtes kogustes ja tihti, ükskõik millise järjekordse õigustusega, on taunitav. Kui seltskond ei suuda nautida head peoõhtut ilma hommikuse pohmellita või isegi kui sellest pääsetakse, siis liitrite kaupa joomiseta, siis on midagi mäda. On olemas teisi viise, kuidas pingeid maandada.
Kui seltskonnas olles ollakse ka tihti joogine, siis ei saa koosviibimise kvaliteedist rääkida, arvestades, kui palju vähendab alkohol inimese vaimset potentsiaali. Tänapäeva piiritus kõiges ja kõige lubamine ei saa olla õigustus enda elu pudelisse matmises.
Ma pean end rohkem vabakutseliseks, kui asjaarmastajaks.
ReplyDeleteJa ehkki ka mina tunnistan, et liigne alkoholitarbimine on taunitav, siis leian et reality-showd ja 9gag teevad meie elanikkonna vaimsele tervisele rohkem kahju, kui kolm pudelit õlut.