Kolm kodu

Hommikul viisin KK bussile ja läksin kohta, mis oli kunagi mu kodu, ei tundnud ennast seal eriti koduselt, oli veidi võõrkeha tunne, läksin oma vormilisse koju, tunne ei jätnud mind ka siin maha, vahtisin tühja korterit... vahtisin seda veel... tunne oli umbes sama rõve, kui roheline viljadest jahvatatud mögin, mis laual vedeles... Suures masenduses otustasin kingi viksida... must läige oli hoopis ilusam kui roheline mögin - tundsin rahulolu. Must korrapära oli parem, kui roheline korrapäratus, must korrapära on alati parem, tahtsin igavesti kingi viksida... puhastada ära tolmu ja asendada selle musta läikega... lõikasin maha oma kahe nädalase habeme ja vahtisin värdjat lagunevat vahtplastist lage... viskas üle, läksin tagasi vanemate koju ja viisin emale veidi õmbulstööd, ka sealne lagi ei rahuldanud mind. Ka annelinn oli sama tühi, sama mõttetu, kuidagi hämar... kuidagi rõhuv, lasin sealt jalga... imelik on kuuluda igale poole ja mitte kuhugi...