Melting pot of the nations, ehk lugu sellest kuidas kaks agulipoissi ja üks neiu Londonis käisid

Märksõnad: kliitor, tube, overground, lennuk, kreeklased, itaalased, õlu, hotell, vann, continental breakfast

Meie lennuk hilines - tervelt tunni. Oli teinud kuskil hädamaandumisega, aga kuna tegemist oli Iirimaa uhkuse ja häbiga, millele nimeks Ryanair, siis lootsin, et äkki läksid jälle purjutajad lennukis kaklema ja tegemist pole tõsise rikkega. Kurb oleks kui elu esimene lennureis jääks ka viimaseks... Igatahes vaikselt kulgedes jõudsime säästu lennuväljale nimega Luton. Esimene mulje oli üpriski trööstitu, vana kulunud jaam kus koorus värvi ja vedeles prügi, aga väravast terminali jõudes läks olukord paremaks ja värvilisemaks. Selgus, et lennu hilinemise tõttu olime bussist maha jäänud ja pidime piletit ümber vahetama, saime teenindaja käest sõimata, et järjekorras seisime ta olevat meie bussi reisijaid järjekorra ette karjunud...

Jõudsime linna pimeduses ja istusime overground rongile, mis viis meid pimedasse äärelinna, kuskile väiksesse jaama kust liikusime hotelli jala, läbi ööpimeduses kahtlaste tänavate. Hotell tervitas meid nagu mingi oaas keset kõrbe, säras pimeduses oma valgete seinade ja pseodo võlvidega. Kõik kohad olid lärmavaid kreeklasi täis...

Otsustasime R-iga, et teeme hotelli baariga tutvust, kuna seal ei olnud õllel hinda, siis me ei saanud tükk aega aru, mis õlu täpselt maksab, lisaks me ei saanud aru inglise metallrahast (teisel õhtul olime juba teadlikud, et õlu maksab 3,05 ja saime ka juba rahaga hakkama). Neetud kreeklased ja Itaallased lärmasid ja istusid persega meie laual, lisaks oli neil hämmastav anne R-i pidevalt müksata, iga kord kui mõni mööda läks nügis ta R-i mingil põhjusel, ka mina sain ühe müksu. Mõtlesime R-iga, et need samad jorsid tulevad Eestisse ja jauravad sarnaselt on ebaviisakad ja matsid, aga suur osa Eesti naisi jooksevad nende imala jutu ja geeltuka järgi tormi... See mõte muutis vähemalt minul tuju palju lõbusamaks.

Imelikul kombel ärkasime hommikul ilusti söögi ajaks ja ütlen, et nii närust continental breakfast-i nägid mu silmad küll esimest korda... Krõbinad ja röstsai, lisaks sai võid ja moosi. Mitte, et ma oleks mingi spetsialist, aga tavaliselt on pakutud ka mingit lihasaadust ja muna. Vaatasime, et teised olid mingeid juuste ja vorste kaasa vedanud, talitasime ise, järgnevad hommikud, sama moodi.

Kuna käisime palju, nägime palju ja tegime... vähe? Siis panen siinkohal kirja mõned teravamad elamused või asjad mis tõeliselt muljet avaldasid...

Kliitori tsikkide rohkus. Ühel päeval nägime neid rohkem kui Tartus kuu aja jooksul, kliitorlus ei tunnistanud rassi, rahvust ega kehakaalu. Polnud vahet, kas tegemist oli pisikese nunnu asiaadist tsikki või suure paksu neegri mapsliga camel toe oli nende kõigi eksponeeritud uhkus. Samuti olid inn kanda ka lihtsalt sukapükse lühikese topiga, nii et kanni pealt võis näha sukapükste hooldusjuhendit. Seega maitselagedus massidesse... Muidugi ei olnud see siiski domineeriv stiil (õnneks)

Ühistransport - ei väsi kordamast, et sellise ühistranspordi puhul ma ei ostaks kunagi autot, kõik toimis nagu kellavärk, mitte midagi ei tulnud pea kunagi oodata.

Erinevad sildid - kõik oli reguleeritud ja lahti kirjutatud, hoiatused tänaval kus tegutsevad pätid ja kus naabrivalve, kuhu tuleb vaadata kui ületad teed (see tuli mulle kui parema käe liiklejale igati kasuks).

Kiirus - palju räägitakse sellest oi oi kuidas Tallinnas on kõik kiire ja vinge ja kuidas see on suurlinn. Tallinn on Londoni kõrval üks arutult tõmblev krampides kääbus. Nautisin Londoni kiiruse ja sujuvuse ning korrapära segu, isegi tube eskalaatorid olid kiireks reguleeritud ning inimesed seisid paremas ääres, et need kes oma jalgadega kiirust lisada tahtsid said rahulikult ja vabalt mööda joosta.

Punane tuli ja sellega liiklemine. Kohaliku jalakäija sai selle järgi ära tunda, et ta ei oodanud rohelist tuld ja päris kindel oli see, et kui mass ülekäigu raja ääres kriitiliseks muutus, siis see lihtsalt murdis sõiduteele, andes teed ainult taksodele ja bussidele.

Kuidas "head" linnaosad ja "halvad" linnaosad vaheldusid, orus oli getto ja kilomeeter eemal mäe otsas juba hoopis teine tänavapilt, majad olid korras ja majade ees seisid uhkemad autod.

Piibli hull... Kohas kus kaubanduskeskuste tänavad ristusid karjus üks must naine nagu USA filmis, et me oleme valel teel ja jumalast ära pöördunud.

Positsioneeritud reklaam - õhtuti telekat vaadates selgus, et reklaamid on enamasti suunatud sihtgrupile. Olgu siis tegemist soolise või vanuselise sihtgrupiga. Ainukesed positsioneerimata reklaamid olid nn. kerjamisreklaamid (R-i väljend), mis proovisid kõigilt annetusi koguda. Üks jaburamaid oli http://www.thedonkeysanctuary.org.uk/ reklaam... Mida me vaatasime WTF nägudega.

Kuidas R vannis käis. Nimelt oli R-il kindel plaan üle mitme aasta vanni proovida ja KK-l oli veendumus, et hotellis tuleb kõike teha täie raha eest. Sellest tuli koostööprojekt R vanni. Veidi pärast seda kui R oli vanni kadunud kostis koputus uksele. Ukse taga seisid kaks mustas ja raadiosaatjatega tõmmut meest ja kisendasid, et registratuur on märg ja kõik on kahjustunud... Meid valdas kerge segadus ja ärevus. Proovisime selgitada, et meie ei uputa. Tegime neile vannitoa ukse lahti ja nad vaatasid, et põrand oli tõesti kuiv, üks juba rahunes, aga teine kisendas ikka damage... damage... Ning käskis R-il käteräti ümber panna ja vannist välja tulla. Lõpuks ta siiski jäi olukorraga rahule ja mehed läksid minema... Pärast selgus, et kreeklased olid uputanud.


Aga selleks korraks siis muljetest kõik... Oli mõnus puhkus... soovitan...