Aasia tee

Lugesin eile ühte hinnatud tüüp, seda kes käib ringi ja räägib rahust ja õnnest ja muust ülevast ja keda eriti keegi ei julge ametlikult võõrustada, sest kurjad hiinlased ei taha siis äkki enam äri teha. Mis on iseenesest muidugi kurioosum arvestades seda, et see sama tüüp räägib sellest kuidas liiga paljude asjade omamine põhjustab liigset kannatust. Seega kui kuulata seda tüüpi... siis ei olegi meil ju seda odavat hiina träni vaja. Aga igatahes sain teada, et oma hinges olen ma paljud budsimi põhimõtted juba omaks võtnud, sest olen tegelenud väga palju eneseanalüüsiga ja saanud aru mis on valesti... no seega on osa teest virgumise poole käidud... Võibolla oleks huvitav ka teine pool virgumisest läbi teha... No igatahes näisid selle mehe põhimõtted mulle üpris lähedased, nende järgi elamine on aga tihti probleemiks.

Millest siis räägitakse? Õnn ei peitu asjades. Idee sellest, et need on hetkeline nauding, mitte püsiv õnn, see mulle iseenesest meeldib. Nauding pidavat olema oma olemuselt tegelikult kannatus. Ka sõprus on nauding ja läbi selle ka kannatus. Asjad pidavat meile pakkuma hetkelist naudingut ja me tüdineme neist kiiresti, mille tulemusel on meil vaja üha uusi ja uusi asju, et seda naudingut uuesti kogeda. Kannatusi põhjustab just see vajadus. Sõbrad on toredad ja nendega on hea ja lõbus aega veeta, ehk siis nauding aga kui nendega tülli minna ja siis lasta ennast sellest tülist mõjutada - kannatus. Tegelik õnn ja rahulolu tuleb inimese seest.

Mõttetut juttu ei tohi ajada. Juba päris ammu mõtlesime me A-ga välja kontseptsiooni mis reguleerib sellist juttu. Jutt võib olla mõttetu ainult siis, kui see on naljakas... Eelpool kirjeldatud vanamehe jaoks on ka see oma olemuselt vale, sest naljakas jutt on ju ainult hetkeline nauding? Aga igatahes viis see mind jälle tagasi vana probleemi juurde, kuidas hinnata jutu väärtust. Kes annavad jutule väärtuse? Inimene ise või ühiskond? Mõni aeg tagasi sõitsin ma koos ühe inimesega kes rääkis suure õhinaga Louis Vuitton käekottidest... kuidas Monacos olid kõigil need kotid... Mäletan selgelt seda, kuidas ma selle jutu mõttetuks hindasin. Ma ei tahtnud tema õhinat segada... Muidu oleksin öelnud, et kas sa tead, et väidetavalt on ainult 1% Louis Vuittoni toodetest originaalid... Kuigi Monaco on väga rikkas ja seal elab äärmiselt vähe inimesi... siiski ma ei tahaks uskuda, et need kõik olid originaalid. Aga igatahes minu mõte oli see, et sellel jutul puudus üldse mingi väärtus, sest ei kiidetud ju antud tootja kvaliteeti vaid seda, et kõigil oli see kaubamärk. Aga siin tekibki konks, minuarust oli see jutt väärtusetu... aga tõsihingeliste kaubamärgi usku inimeste jaoks? Äkki see oleks olnud tõeline sensatsioon... riik täis Louis Vuittonit - meeleline orgasm.

Kaubamärgi usk on tugev ja vankumatu. Inimesed küsivad tihti nõu, millist arvutit osta, annan siis neile nõu kõigest hingest, teen korraliku töö, uurin nende hinnaklassis olevaid arvuteid läbi ja lõhki, vaatan millest arvuti koosneb, loen arvustusi iga konkreetse mudeli kohta... Tihti teen teiste jaoks tööd tundide viisi, et nad saaksid parima võimaliku arvuti ja tulemus on see, et nad ostavad endale lõpuks ikka mingi keskpärase ülehinnatud junni seetõttu, et sellel oli tugevam kaubamärk. Kaubamärgi usk on nagu külm saunakeris sa võid sinna ämbrite kaupa vett uhada, auru sellest nii kui nii tõusma ei hakka.

Aga kuidas siis hinnata juttu väärtust? See on selge, et igal jutul on kaks väärtust, üks on väärtus rääkijale endale ja teine on väärtus kuulajatele... Tore on see, kui need kaks väärtust on tasakaalus, aga ilmselt on jutt mõtekam siis kui suuremat kasu saavad kuulajad... sest siis on kasu suurem. Võibolla peaksid inimesed tõesti tegema väikse mõttepausi enne kui nad midagi räägivad, hindama ise oma jutu väärtust... kes sellest kasu saab ja millist ning kas tasub üldse rääkida või olla parem vait.

Aga teine tee Aasiasse viib hoopis läbi köögi, nimelt käsime K-ga täna uut söögikohta uudistamas... veider kogemus... Aasia söök urbanistlikkus interjööris. Midagi oli väga valesti kui sa lasid iidsetel roogadel oma maitsemeeli turgutada nii, et sa vahtisid seinal olevaid sisekujunduslikke ruute... See kõik nii kuradi vale, kaootiline segadust tekitav - raisk see meeldis mulle. Mulle meeldis, et kokk tuli ja seletas millest ta midagi meisterdab, mulle meeldis, et vaatamata teenindusapsakatele, olid kõik väga siirad ja sõbralikud ja toit oli super vaatamata sellele, et see serveeriti sellisel kandikul, mida kaustatakse kas vanglates või sõjaväes... Võimalik, et sellest söögikohast saab mu uus lemmik.