Üksildase hundi ulg

Rongijuht: "...rongis tossamine ja tinapanek on keelatud!"

Täpselt 06.08.10 kell 22:18 tabas mind hirmutav mõte, et raudselt läheb midagi vlitu. Tõmbasin sellest suitsu kurku ja läkastasin, mõtteliselt, oma kopsud kastemärjale murule. Sigaret ei maitsenud enam sugugi nii hästi...

Täpselt 07.08.10 kell 6:39 startis Tartust rong Tallinna poole. Kõhus oli selline tunne nagu oleks purgi moosi ära söönud, mille vanaema keetis aastal 1982. Ehk siis halb aimdus ei olnud mind maha jätnud. Ilmselt on kõik märganud, et reisijad armastavad rongis istuda näoga sõidusuunas. Kiire analüüs selle üle leidis kaks tulemust: 1. Inimesed armastavad näha, seda kuhu nad liiguvad 2. Inimestele ei meeldi kui nad näevad alles siis olukordi ja asju kui nad on neist juba möödunud. Mina ei istu kunagi sõidusuunas, sest mulle ei ole tähtis see, et ma näeksin kuhu ma liigun, vaid see, et ma näeksin kellega ma liigun. Samuti pole minu jaoks oluline kas ma näen asju ja olukordi enne kui need minuni jõuavad või siis kui nad on juba minust möödunud, eriti siis kui mina neid kuidagi muuta ei saa.

Täpselt 07.08.10 kell 7:01 võtsin välja Kõusaare raamatu "Vaba tõus." Kuigi suhtun sellesse autorisse tugeva eelarvamusega, siis tegin seekord erandi, sest S kiitis seda raamatut ja soovitas lugeda ja kui see ei oleks mulle meeldinud... no siis oleks vähemalt midagi mille üle vaielda. Mingi aeg peale seda jäi rong keset metsi seisma ja kõlarist kostus järgmine sõnum: "Seoses kaabli vargusega, seisame siin määramata aja. Vabandust!" Sellel hetkel tundsin kuidas hüpoteetiline vanaema moos mulle kurku tungis... Kõik mu plaanid olid korraga kahtluse alla seatud... mitte midagi ei olnud enam kindel. Kirusin ühistransporti ja seda, et on olukordi mida ma muuta ei saa...

Täpselt 07.08.10 kell 9:44 väljusin ülemiste jaamas, olin hilinenud täpselt 1 tunni võrra, mille tulemusel olin jäänud maha Haapsalu bussist ja selle tulemusel Vormsi praamist. Hüpoteetiline vanaema 1982. aastal keedetud moos väljus minust ülemiste jaama koledale kulunud perroonile.

Täpselt 07.08.10 kell 10:30 väljus buss Tallinnast, kus ma sain endale reisikaaslaseks tobedalt naeratava keskealise soome turisti, kes püüdlikult vestmiku luges. Võtsin uuesti kätte Kõusaare... Ees ootasid mitmed üksildased tunnid ilusas, kuid päikese poolt kuumaks köetud Haapsalus.

Täpselt 07.08 kell 12:24 väljusin bussist. Peas terrendamas tühjus... Komberdasin üksi mööda linna tänavaid, vihastusin ja naersin A tobedate naljade üle, sõin pizzat, tolgendasin niisama, vedelesin kuskil pargipingil.

Täpselt 07.08 kell 14:23 maandusin ühel pingil, Ernst Enno püsti kõrval. Tegin mingitest turistidest pilte, lugesin raamatut ja pikutasin niisama pingil kui kuulsin juba kaugelt mingit venekeelset jauramist, mis lähenes mulle sirgjooneliselt... Varsti kõrgusid mu kohale kaks meest, kes varjutasid päikese... Üks nägi välja nagu ta oleks raudbetoonist ehitatud ja teine selline kes on oma elus rohkem kui 1-st kaklusest osa võtnud. Õhus oli tunda pinget... Arvasin, et mul tuleb kas kakelda või viina juua, või siis mõlemat teha. Üks mees tahtis mulle küll sisse sõita, aga teisega saime kohe jutule. Manasin endale ette sõbraliku, ent mitte alandliku näo ja andsin endast parima, et pingi pärast läbirääkimisi pidada, sest kohene taandumine oleks olnud universaalne nõrkuse märk. No juttu jätkus kauemaks, õnneks ei tulnud mul kakelda, ega ka mitte viina juua, viina siiski viisakusest ühe lonksu suusoojaks võtsin. Rääkisime pikalt elust, Eestist, Haapsalust ja Vormsist. Üks mees küll rohkem lämises niisama, nii, et teine mees imestas kuidas ma tast küll aru saan, sest tema on venelane ja tema ei saa kah ei diktsioonist ega mõttekäigust aru....

Täpselt 07.08.10 kell 18:02 jõudsin ma koos K vanaemaga sadamsse ja Vormsile sõit võis alata.

Täpselt... peale praamile astumist ei olnud enam midagi täpset... kaotasin aja linaarse tunnetuse. Sadamast leidis uksildane hunt ka oma kadunud wolfpacki ja sai sellise kallistuste saju osaliseks, et oleks peaegu ümber kukkunud.

Mingil ajahetkel sai tarbitud rohkelt alkoholi sisaldavaid jooke, kunagi sai kokku löödud mingi poolkuulsa tüübiga, istutud heinapallide otsas, käidud baaris ja ujumas, söödud vorste, räägitud tarka juttu, lolli juttu ja purjus juttu. Üksikasju siin kirjeldama ei hakka... Kohati ka ei mäleta.

Täna hommikul kui ootasime Kohilast ära sõitu küsis O mu käest, et kuidas Vormsi siis oli. Vastasin, et oli mis ta oli, minu jaoks pole niivõrd koht oluline kuivõrd inimesed kellega ma koos mingis kohas olen.

PS: Kõusaare raamatust jäi mu pähe kõlama üks mõte, kuidas peategelane mehi valis... Üksiku saare teooria, ehk siis kui sa lähed üksikule saarele, siis kõik teised omadused mis mehel on taanduvad, jääb ainult huvitavus. Sellega seoses tekkis kaks mõtet: 1. Mulle isiklikult tundub, et sarnane asi kehtib ka naiste puhul, vähemalt mulle tundus see väga loogiline. 2. Kui kõik maailma naised oleks Kõusaare kirjutatud, siis ilmselt oleks mul naisi jalga segada.