Koristasin pabereid ja suunasin neid ahju... Leidsin mingeid fotosid ja avastasin, et olin teismelisena päris kuum tükk liha, lisaks leidsin ühe kirjandi, kus mõtisklesin selle üle, mis teeb elu kauniks. Toon siin välja mõned lõigud...
Ilu suhtelisus
"Aknast välja vaadates tabas mind ehedalt mõte sellest, kui suhteline on kaunidus. Nimelt sajab praegu lund, üpris ilusa vaate annavad tuule käes tansisklevad lumehelbed. Aknast on neid kena vaadata. Samas, kui minna välja ja lumi sulle häbematult kraevahele tuiskab ja kavalt sulle üle kingaääre kinga sisse poeb, kaob kogu ilu hetkega."
Raha annetamine
"Eks selle mehe tuju läks ka paremaks. Küllap ta pärast kostitab ennast kauni, pruunika leivaga või langeb, peale puskari joomist imelisse deliiriumi."
Selektiivne mälu
"Me kipume kauneid hetki unustama. Kujutage ennast ette seismas kõrge kalju peal, eespool lainetamas meri. Soe võrdlemisi tugev tuul puhub teile vastu. Te tõstate käed, teil on tunne, et te lendate. Äkki te libastute ja kukute paar meetrit allpool asetsevale kaljunukile ning murrate jala. Kümne aasta pärast kui te sellele päevale tagasi vaatate, ei pruugi teile meenuda see kõikvõimas tunne ja kaunis vaatepilt, kuid teile meenub kindlasti see, millist valu teeb murtud jalg."
Probleemid mis jätkuvad ka kümme aastat hiljem
"Ma ei saa aru miks vanemad inimesed ütlevad, et noorus on ilus aeg. Noorus on täis mõttetuid probleeme, rasket eneseleidmist ja suurt õppetööd."
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment