Eile hilisõhtul sain huvitava sõnumi. Üks neiu keda ma kunagi tundsin kirjutas, et leidis oma päeviku kus olid 2002 aasta suve sündmused kirjas... Tal olevat huvitav mõelda, miks ma ta peale sellel ajal pahane olin. Ma ei mäletanud kah enam, mõtlesin korraks tagasi sellele ajale kui ma 19 olin ja mulle tundus, et põhjuseid sai olla ainult kaks, kas haige armukadedus või mäe kõrgune ego. Õnneks tänapäeval on ego meetreid veidi vähenenud ja armukadedust esineb kah vähem ja seda vähestki eelistan mitte välja näidata. Igatahes mõtlesin pikalt selle üle, millise tee ma enesekontrolli alal käinud olen ja ka sellest, et ma olen ikka kuradi vana juba. Ja veel mõtlesin sellele, et ilmselt on hea kui omad ühte seda sama telefoninumbrit juba 10 aastat.
Eile mõtlesin aega veeta raamatut lugedes, läksin siis ulme riiuli juurde ja oh imet polnudki midagi lugeda... No siis teine variant oli sotsioloogia. Jäi näppu T. Zeldini raamat inimsuhete ajalugu. Ei tea miks... Kas lootsin sealt leida vastuseid mind vaevavatele küsimustele? Mingisugune alateadlik eneseabi otsing? Või siis kaudne seotus oma erialase tööga? Igatahes sain peaegu pool raamatut läbi. Ei saanud väga targemaks. Autor proovib erinevate inimeste elulugude kaudu midagi öelda, neid kuidagi siduda ja anda mingit üldist pilti inimsuhetest. See ei õnnestu tal väga hästi, analüüsi osa on hädine võrreldes nende "värvikate" lugudega. Teaduslik väärtus on kesine, aga raamat on siiski piisavalt paeluv, et seda mitte nurka visata.
Mida on see raamat mulle seni õpetanud?
1. Inimesed on erinevad
2. Naised on erinevad
3. Inimeste elulood on erinevad ja inimeste elud kujundavad neid
4. Inimesi juhib armastus, raha, seks ja võim
5. Naiste käitumine on peale 60-te rinnahoidajate põletamist muutunud
Ainuke probleem on selles, et ma teadsin seda kõike juba isegi. Seega loodan, et sealt tuleb ikka veidi uut teadmist kah ja raamat ei lõppe lausetega näiteks. "Et mõista inimsuhteid, tuleb tunda nende ajalugu ja seetõttu on teema väga oluline" või "Kuna teema on suur nii ajas kui ruumis siis vajab see kindlasti täiendavaid uuringuid." Aga tõsine hirm on, et see täpselt nii lõppebki, sest juba algus viitab sellele, et autor ei suuda seoste otsimisega piisavalt hästi toime tulla ning pigem on tegemist kirjeldava kui uuriva teadusega (tinglikkus mõttes) ja vaevalt sealt ka mingit uut imetabast teooriat välja kerkib... Aga kes teab, äkki seal leidub ideid, mida saab edasi arendada...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment