Krooks

M: "Kas ma panen sulle kõrre ka sisse?"
V: "Kas ma näen välja nagu sitane pederast?"
M: (Libistab lilla kõrre klaasi) "Nüüd näed!"

R: "Riided teevad tõesti mehe, isegi mina peaegu usun seda nüüd"
V: "Jah teevad küll, ma ei tundunud sind ilma selle hõbedase jopeta äragi"
L: "Viska viis!"
R: "Aga tee ei ole mu punast jopet näinud, see hõbedane on selle vooder."
V: "Jah... hmm... see seletab nii mõndagi..."
R: "Käige persse!"

Plaanisin eile niisama passida, aga A(mitte traditsiooniline) tuli Tartusse ja meelitas mu välja svjata vatrat kuulama. Ma lihtsalt ei suuda blondidele naistele ei öelda... või no tegelikult ma ei suuda üldse naistele ei öelda. Kui traditsiooniline Ruslani kallistamine tehtud sai, läksime teisele poole jõge varjuteatrit vaatama. Mingil hetkel kadus A kuskile teise seltskonda ära, kuhu ma sulanduda ei viitsinud...

Seadsin sammud krooksu. See oli esimene kord elus, kui ma üksi baari läksin, aga kuna tegemist oli mu "kodubaariga," siis ma väga ei põdenud. Õigesti tegin, juba teel sinna sain kokku ühe sõbrannaga, ukse ees passis mu alumine naaber ja sees oli kolmes lauas mulle tuttavaid inimesi.

Nägin ühte oma vana sõbrannat, keda ma polnud 4-5 aastat näinud. Kallistamise vahepeal libistas ta mulle oma käe pihku, see süütu instinktiivne akt täitis mind sooja tundega. Ei tea kas asi oli selles, et mulle meenusid ajad, kui ma arulage teismeline olin, või selles, et ta oli endiselt silmipimestavalt ilusate näojoontega. Igatahes meenutasime vanu aegu ning seda kui rüütellik ma kunagi olin ja inimest, keda enam meie seas ei ole. Aga kuna mina pidin jagama ennast kolme laua vahel ja tema seltskond muutus kah kärsituks, siis meie kohtumine selleks korraks lõppes...