Hirm ja arvamus

Odin:
Varandus sureb,
sugulased surevad
ja sinagi sured:
aga ma tean ühte asja,
mis eales ei sure:
see on arvamus iga surnud mehe kohta.

Viimasel ajal olen palju mõelnud arvamusest ja hirmudest. Täna lugesin veidi vikingitest ja sellest kuidas neil oli kalduvus võidelda hirmuga hirmu vastu, ehk siis kaaslaste hukkamõist oli suurem hirm, kui hirm lahingus surra. Ideeliselt ei ole sarnane hirmuga võitlemine ka tänapäeval kadunud, eriti kohtades kus õhk on maskuliinsusest paks. Noored mehed trotsivad oma hirme eelkõige kaaslaste pärast, vahel arva ka seetõttu, et neil on vaja midagi endale tõestada. See on otseselt seotud arvamusega, inimese suurim hirm on see, et teised arvavad temast halvasti, see on tugev motivaator... Isegi siis kui inimene juhindub mulle omasest põhimõttest (kõigile ei saagi meeldida).

Mõtlesin sellest, kui pidin olema jälle reaalselt kolmes kohas korraga.... Lasin peast läbi analoogseid olukordi:
1. Kolme erineva naisega õhtust söömine ühe õhtu jooksul. Tulemus: täiesti ebaratsionaalne, ei saanud ühestki kohtumisest täit võtta, sest vaatasin kella pidevalt ja viimane söök oleks mind peaegu oksele ajanud.
2. Kaks sünnipäeva ühe õhtu jooksul. Tulemus: läbikukkumine, kõik olid solvunud, et nii vara ära läksin ja alkot ei tarbinud, aga polnud kah valikut, sest sünnipäevde vahe oli 20km. See muidugi viib ka mõttele, et inimeste ego ei luba lihtsalt olukorda, kus nad ei ole kõige tähtsamad inimesed mu elus. Mõnikord käitun ma ka ise analoogselt, kui olen kellegile enda jaoks aega teinud ja selgub, et temal minu jaoks aega pole, siis tuleb kergelt mõru maitse suhu küll, aga olen sellest üle.
3. Kursaõed vs parim sõbranna. Tulemus: õhtu esimene pool oli väga mõnus, aga kahjuks jäi lühikeseks, teine pool päädis sellega, et sõbranna oli nii kuri, et lasi mu täiesti üle. Ehk siis ilmselt oleks pidanud õhtu teise poole kah kursaõdedega veetma või siis vastupidi.

Valisin seekord kolmest võimalusest ühe, tulemused ei olnud ikka parimad, aga vähemalt ei olnud endal nii mõru maitse suus.

Aga veel hirmust... Vaatasin eile väikevennaga ühte lihtsakoelist sarja, kus peategelane tegi midagi ja siis otsustas seda tegevust ignoreerida ja teeselda, et antud sündmust pole üldse olnud. See on midagi, mis ka mulle on omane. Mulle meeldib jätta mõned asjad lahendamata, sest nii on mugavam ja turvalisem. Riskin tihti seal kus pole vaja ja jätan riskimata seal, kus see oleks vajalik - hirmu võitmine hirmuga.

Kõigile meeldimisesest... See on koorem, iga uus inimene, kellega olen viimasel ajal tutvunud, arvab, et ma olen "lahe." See isenesest survestab, olema veelgi lahedam. Õnneks suudan kiusatusele vastu panna ja ei allu survele, ometigi tuleb tunnistada, et mingit mõju see siiski avaldab. Millegi pärast armastavad inimesed luua minust ideaalmina, millel pole reaalsusega kuigipalju ühist ja siis on pettunud ning elavad oma pettumuse minu peal välja. Tegelikult peaksid nad selle enda peal välja elama, sest nemad ise ju lõid need ideaalid, kuid ometi saab esimesena kuuli sõnumitooja. Hoiatan veelkord, ärge idealiseerige mind, sest reaalne mina ei suuda ja isegi ei taha ideaalminale järele jõuda.