Brain damage

E: "Pidid ju puhkusele minema?"
V: "Puhkangi ju... Ei näe siis või, et mul lühikesed püksid jalas? Mul aktiivne puhkus."

Tegin tööd... põhiliselt seisis see selles, et kõndisin närviliselt ümber bussi ja ootasin kuni töökaaslane vanurite elulugusid ja probleeme kuulas... Pärast vedasin hunikute viisi kaste ja siis sõitis ära.... no totaalselt... ära... nii ära, et kui mul oleks häbitunne, siis oleks see karjunud... kisendanud agoonias nagu siga keda veristatakse. Ehk siis ma keerasin raadio põhja ja kuulasin alejandrot nii, et buss värises.

Eile veetsin veidi aega linnas, autoraadiost tuli üks Becki lugu (ei mitte looser), mis viis mu mõtted keskile ja sain sellise nostalgia laksu, et ei suutnud tükk aega selgelt mõelda.

Millegipärast kummitavad peas Tõnis Mäe sõnad...

Kõik on uus
kuid siiski vanamoodi
Langeb täht
kui peatub viiv
Vanad sõbrad
tervitavad samamoodi -
Viibe
kui rändlinnu tiib...