väikevend

A (minu väikevend): "Tallinna lapsed on üldse imelikud reatardid."
V: "Miks?"
A: "No mänguväljakul olid kaks juba suhteliselt suurt tüüpi kes vaidlesid selle üle kes on maailma kuningas, ütlesin neile, et maailma kuningat pole olemas, nemad väitsid, et on küll."
V: "Ehk siis Tallinna lapsed on sellepärast reatardid ?"
A: "Jah!"
V: "Palju õnne! Tere tulemast tõeliste tartlaste sekka!"

Eile saabusid mu ema ja väikevend tagasi Tallinnast, kus nad mõni aeg resideerunud olid. Rääkisime niisama elust olust ja laste kasvatamisest ning arengust ning sellest, kas lapsi tuleks hoida vati sees või neile maailma koledusi läbi teleekraani tutvustada.

Mina isiklikult olen olnud alati seda meelt, et lapsi ei tohi üksi teleka ette kasvama jätta, kuid telekas näidatavad koledused ei peaks jääma lapse eest varjule. Televiisor on suurepärane õppematerjal... ühiskonna võimendatud peegel, see võimaldab näha ja arutleda olukordade üle, mida reaalseses elus loodetavasti ei juhtu. Teatud mõttes on see osa sotsialiseerimisprotsesist. Olukord kus kõik klassikaaslased vaatavad õhtul mingit huvitavat vägivalla filmi ja üks ei vaata, sest ema ei lubanud on reaalne ja selle tagajärjed on samuti reaalsed. Tüüp kes seda filmi ei vaadanud on automaatselt memmekas. Ja vati sees hoitud lapsed on tavaliselt nii mõnusalt naiivsed ja kristallselt ausad, et ütlevad ise pahaaimamatult tegeliku põhjuse välja. Kas see on õige, et kedagi selle eest narrida? Loomulikult mitte, aga maailm ei olegi õige ega õiglane.

Igatahes oli mu vennal mure täditütre poja pärast, kellele võib adaptsioon koolikeskonnaga väga raskeks katsumuseks kujuneda. Aga üldisele tasandile liikudes... Tean perekondi, kus vanemad ei luba oma lapsel kohalike aguli lastega mängida, kuna need õpetavad igasuguseid lollusi ja roppusi. Aga see tekitab probleeme hilisemal sotsialiseerumisel, parem saada eelkooliealiselt külge mõni "paha" sõna ja naabripoisilt muhk, kui kannatada vähemalt 9 aastat koolikiusamist.

Tagasi meediumites leviva vägivalla juurde... Minu vend on koos minuga vaatanud seksi ja vägivalda täis filme sellest ajast peale kui ta veidigi mõtlemisvõimeliseks muutus. Mänginud arvutimänge mille reiting on 18+ ja temast pole kasvanud veel vägivaldset seksuaalperverti ja vaevalt, et kasvabki. Samuti on ta täiesti kindlalt aru saanud, et elu pole arvutimäng. Ilmselt on suur osatähtsus sellel, et peale filmi vaatamist oleme tihti arutlenud selle sisu üle, mõtestanud lahti erinevate tegelaste motiive, sündmuste põhjuslikke seoseid, arutanud võimalikke alternatiivseid käitumisvõimalusi jne. Tulemuseks on see, et interneti keskkonnas, kus ta veedab üpris suure osa oma vabast ajast, ei usu keegi, et ta vanus on kõigest 11, sest tema sotsiaalsed oskused ja mõttemaailm, probleemid millega ta oma pead vaevab ja teemad mille üle arutleb on tema bioloogilisest vanusest tugevasti ees. Võibolla ei lähe see tõesti kokku hüüdlausetega, laske lapsel olla laps, aga ta ise tundub olevat oma skillsetiga suhteliselt rahul.

Lõpetuseks üks ilus lugu sellest kuidas ma avastasin oma väikevenna suurepärase mõtlemisvõime (õigemini kuidas ma hoomasin selle ulatust). Veetsin aega oma sõbrannaga ja mu tollel hetkel 7-8 aastane väikevend ei tahtnud meid kuidagi rahule jätta, lollitas ja edvistas nagu tema ealistel poistel on ikka kombeks. Mu sõbranna hakkas pidama minu kohta monoloogi sellest kui mõttetu mees ma olen, kuidas ma pole midagi elus saavutanud. Kuidas ma olen paks loll ja ülbe jne. Mu vend jättis lollitamise järgi, kuulas hoolega ja kui mu sõbranna tegi mu mustamises väikse pausi, küsis mu vend aga miks sa siis V-ga üldse suhtled kui ta selline jobu on. Millepeale mu sõbranna üllatund näoga vait jäi ja peale pikka pausi naljaga pooleks, väga õõnsa põhjendusega vastuse tõi.

Mõtlesin, et võibolla on mul lihtsalt liiga palju vaba aega... olen liiga kaine, et risustan oma blogi pikkade mõttekäikudega, mille väärtus on küsitav.