Väga "tark" mees...

sms to V: "Kuhu nahhui SA kadusid?!"
sms to K: "Jalutan, sest olen loll ja ebastabiilne. Kõigest on pohhui, aga suitsu tahaks."
sms to V: "Mul on, tule võta!"
sms to K: "Ilmselt tulen!"

Krt jäin purju... viimase aja kainus ja pidev suitsetamisega edasi tagasi tõmblemine on viinud mu alkoholi taluvuse miinimumini... See on juba naeruväärne, oleksin nagu mingi 47kg. kaaluv naisterahvas...

Igatahes tahtsin eile koju minnes H-ga vestelda, aga tema leidis, et ma olen purjus ja jauran, kindlasti oli tal mingil määral õigus... no vähemalt selles osas, et ma olin purjus ja eks pehme keel muudab ka mõistliku jutu veidi jauravaks... oma jutu mõistlikkuse taset ei suuda ma tagant järele hinnata. Igatahes suurest soovist H-ga normaalselt rääkida ei tulnud midagi välja, sest ma olin purjus ja ilmselt tüütasin teda. Meie edasine interaktsioon meenutas mulle midagi... ühte teist naist kellega me pidevalt koju jalutasime... Nii sarnane muster oli, et ma vihastusin puhta lolliks, mis võimendas seda mustrit veelgi, mis omakorda suurendas mu viha... Läbi vihaloori ja alkoudu nägin ma ikka midagi, nimelt seda, et sai tõstatatud teemasid, mis tuleb meil kindlasti kaine peaga läbi arutada... Me ilmselt ei tee seda, sest me ei harrasta eriti selliseid asju...

Kodust kõndisin ma mööda, sest olin solvunud ja vihane, pealt näha suhteliselt põhjuseta, aga iga interaktsioon toob välja teatud seosed, mingid mõttekõigud, millel on hoopis laiem taust. No nii ma siis jalutasin üks mööda pimedat linna... peas kumisemas viha, äng ja meeleheide, lollist situatsioonist innustust saades hakkas mu peas kummitama virmaliste lugu...

Üksi seisan ma rannal, seltsiks vool
Liiv täis lindude kurba viit
hinges kõle sügistuule naer...

Endalegi märkamatult olin jõudnud ringiga lootusesse, vaatasin, et tuli veel põles, astusin uksest sisse ja rääkisin emaga... Kuni K mind koju kutsus... Arutasime jabura sündmusteahela üle ja kasutasime oma negatiivset energiat, et luua midagi positiivset... Me tegime lambalihale marinaadi valmis, kell 4:30 hommikul... olles joobes ja maailma peale pahased ja mul oli sellest nii ükskõik, et varsti pidin tööle minema... Viskasime nalja selle üle, et kui sellest tuleb hea marinaad, siis me ei saa seda korrata, sest me ei mäleta kuidas me seda tegime.

Sain vist magama mingi 5 aeg... kell 8 ärgates oli mu esimene mõte, et ma olen ikka raju idioot... oleks võinud koju magama minna, mitte mööda pimedat linna hulkuda ja emotseda... Sest mul olid reaalselt plaanid umbes kell 1 koju jõuda... Unetute tundide arv on töö ja õppimise tõttu ületanud juba nii kui nii kriitilise piiri. Võibolla see muudabki mind emotsionaalselt ebastabiilsemaks. Hommik oli järjekordselt seeriast, ma olen enda peale nii vihane, et ropendan omaette valjuhäälselt...