Mõned mõtted eilsest õhtust

V: "Veel sobib ilmselt kasutada sõna kuvand."
K: "Mulle meeldib see sõna, see sõna on nii... hm... see on nii kuvand."

Imelik, mul on viimasel ajal raske kirjutada oma blogi. Ei taha pealsikaudselt kirjutada, samas ei taha ka kirja panna seda, mida tegelikult mõtlen ja tunnen... imelik.

Igatahes eile oli meil tarditsiooniliselt pikk ja sügav vestlus, alguses oli meid kolm ja siis jäi järele kaks, nagu tavaliselt. Mis siis selle käigus selgus?

Selgus see, et mu naljades pidavat olema 50% tõde, selle teooria järgi arvan ma inimestest ikka väga halvasti, sest naljad on äärmiselt teravad. Tegelikkus on lihtsalt see, et mõnikord tuleb terav nali vastavalt olukorrale lihtsalt su juurde ja sa pead selle välja ütlema. Ilma, et sa teeks peatuse ja analüüsiks, võimalik on ka see, et sealt kumab mingi tõde läbi, kui vestluspartner seda niimoodi tunnetab.

Sain teada, et mulle ei ole vaja midagi rääkida, sest ma omaarust nii kui nii tean juba kõike, tegelikult ju ei tea... Kui ma teen oma järledused pooliku informatsiooni põhjal, siis on need poolikud järeldused või veelgi enam, need võivad olla valed.

Mõtlesin, et võibolla kogu selle teravuse alt ei paista välja see, kui väga ma tegelikult mõningatest inimestest hoolin ja neid austan. Aga selle otsene välja näitamine on minu jaoks alati problemaatiline olnud.

Veel defineerisin K-ga vesteldes tõelise armastuse nägemuse, enda jaoks: "Tõeline armastus on see, kui sa armastad inimest kõikidest tema vigadest hoolimata, veelgi enam, sa armastad ka tema vigu. Tõeline armastus on alati omakasu vaba." Kahjuks sellist armastust eksisteerib vähe ja tihti jääb see ühepoolseks.

Sain teada, et K arust olen ma läbinähtav... Kui see tõesti nii on, siis mul on selle üle hea meel, kuigi ma kahtlustan, et see läbinähtavus on ainult teatud tasandil... just nimelt see sama kuvand... mis ei pruugi näidata täit tõde. Ma olen talle öelnud, et ta loeb mind nagu avatud pornoajakirja, ehk siis pealiskaudselt.

Arutasime provotseerimisest ja sellest kuidas inimesed arvavad, et neid provotseeritakse isegi siis kui seda ei tehta ja kuidas sellise interaktsiooni käigus võib provokatsioon välja kasvada, sest inimesed võtavad endale vastavad suhtlusmallid.

Tunnistan, et ma tõepoolest prvotseerin inimesi, aga mitte alati, siiski piisavalt tihti, et näha ka provokatsiooni seal, kus on lihtsalt minupoolne teadmatus.

Eile kerkis korraks esile ka temaatika, mis on mind ennast vahepeal häirinud. Ma ajan viimasel ajal nii palju paska suust välja ja teen pidevalt tobedaid nalju, et keegi ei saagi enam aru, mida ma tegelikult mõtlen või tunnen. Seega olen kaotanud osa oma usaldusväärsusest, õigemini olen ma selle ise käest andnud, lihtsalt sellepärast, et hetkeliselt igavust peletada... Ehk siis olen hetkede käigus unustanud suure pildi, see on midagi sellist, mida ma tavaliselt ei tee... Naljaga pooleks öeldult, see sai alguse ühel talveõhtul kotlette süües ja on sellest ajast peale süvenenud.