jauratus

H: "V kas ma olen nendes riietes seksikas?"
V: "Sa ju tead, et minu jaoks oled sa alati seksikas... ei suuda sind objektiivselt hinnata."
H: "Sinust pole ikka üldse kasu!"
V: "Oota lähme valguse kätte... Jah endiselt hot."
H: "Aga see?"
V: "No on jah, aga mis teha... Paned siis selle raseda kleidi selga või?"
H: "Uusi riideid on vaja."
V: "Nendest pole kasu... hm.... pead kaalust alla võtma."
H: "Sa oled täiesti tropp... kui mul praegu veini poleks, saaksid kõrvakiilu!"

Ühe asja teeme kohe selgeks.... mul on nii räme pohmakas, et isegi selle käes väriseda tundub ületamatu katsumus.

Käisin just poes, sest suure rahvaarvu tõttu oli meie paberivaru otsa saanud. Läksin 2 korda poodi, esimesel korral unustasin raha maha, teisel korral koti... No nii ma siis kulgesin läbi linna, ühes käes zewa ja teises vesi, silmis peegeldumas äng. Tundus nagu kõik möödavad inimesed oleks vaadanud mind halvustavalt... nagu ma oleks teinud midagi eriti roppu, jalutades linnas WC paber käes...

Ei suuda otsustada kas minna magama tagasi või midagi närida... Uurin sigareti põletusjälge oma käeseljal ja mõtlen eilsest õhtust... aga mõtted jätan siia kirjutamata.... täpselt selline mees olengi.