V: "Kurat, meil on vist tulemasinad vahetusse läinud, sest minuoma on juba tühi."
M: "Ei ole võimalik, mina ostsin enda oma uuena."
V: "Ja mina ostsin enda oma kasutatult või?"
Ühest eelnevast päevast meenus mingi suhete arutelu seltskonnas, kus naised väitsid, et mehed jätavad naisi maha ja mehed väitsid täpselt vastupidist. Juurdlesin selle üle mingil suitsupausil ja jõudsin järeldusele, et esmase satatistika järgi toimuvad mõlemad variandid suhteliselt sagedaselt, põhjused on lihtsalt erinevad. Naised jätavad mehe maha, kui neil on tast kopp ees, mehed jätavad naise maha, kui nad leiavad parema eksemplari.
Arutasime täna H-ga midagi hipibussidest ja jõudsin järeldusele, et minu dualistlikku iseloomu arvestades sobiks mulle selline variant, et oleks talv läbi Hugo Bossi kandev ja 7. seeria BMW-ga sõitev korralikult hoolitsetud indiviid ja suvi läbi presentkatusega vana wolkari bussiga sõitev habetunud sandaalides indiviid. Hakkasin mõtlema sellele, milline töö seda võimaldaks, et saaksin suvi otsa olla ringi trippiv hipi ja samas jõuaks endale kah talivse isiksuse osta. Ei tulnudki ühtegi head lahendust, üks kipub kuidagi teise välistama.
Ja tegelikult üle kõige tahaks ma olla kohustuste vaba... tahaks lülitada välja ratio ja võtta vastu emotio. Ignoreerida enda ja teiste pagasit.... Käituda nii nagu tundub õige, mitte nii nagu on ratsionaalselt õige. Mitte näha elu malelauana, kus on selgelt näha, et 4 käigu pärast tuleb matt. Vaid näha ainult ühte käiku ja lähtuda sellest, või siis loota, et matt jääb üldse tulemata.... Tahaks riskeerida seal kus risk tundub õigustatud, mitte seal kus riski võtmine on hoolikalt kalkuleeritud... Tahaks usaldada rohkem intuitsiooni, mitte lähtuda alati otsestest teadaolevatest faktidest... Tahaks...
Aga võibolla oli see sellest, et vaatasime kavandeid, kus inimesed olid veel idealistlikud. Kavandeid kus inimesed ei tunnistanud reaalsuse piire, kus fantaasia ja soovid ületasid kõik takistused. Takistuseks ei olnud asjaolu, et tornmajad olid püstitatud sinna, kuhu need reaalselt ei mahu ja kus nende praktilised aplikatsioonid on piiratud... Takistuseks ei olnud asjolu, et peenramaad olid planeeritud piirkonda, mille reostuse tase on umbes sama tugev kui raadi lennuväljal. Kujutluspildis pidid need toitma Tartut, linna milles on 100000 elanikku.
Aga võibolla oli see lihtsalt sellest, et seisime tühjas, päikse käes põlevas vaksalis ja ootasime rongi, mis ei tulnud...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Ilusad mõtted n_n
ReplyDeleteOlen seda ratio- emotio asja omal nahal palju proovinud ja võin öelda, et vahel viib see selleni, millest räägib Professor Gale filmis "The life of david gale" kui parafraseerib Lacan´i - "this is why we say "be careful what you wish for"- not because you get it, but because you are doomed not to want it once you do"
ReplyDeleteToon kunagi oma blogis selle tsitaadi täies pikkuses ära- siis võiks me võtta selle oma "uue ja parema mina" aluseks...
Tänan m6mmik.
ReplyDeleteJah... see on ju meile tegelikult korduvalt läbi arutatud teema, ehk siis teiselpool aeda on muru rohelisem, ehk ristiisa parodoks.
Äkki me peaksime ikkagi ise oma mina otsinguid laiendama ja vaatamata sellele, et korduvalt oleme oma näppe kõrvetanud kui me need tulle topime... Lootma, et seekord seda ei juhtu?