Lühikokkuvõte

B: "Miks sul autot pole? Kuidas mees üldse saab ilma autota?"
V: "Mees ei saagi ilma autota, sellepärast ma joongi nii palju!"
B: "Vaesekene."

Nädalvahetus möödus märkamatult... vaikselt ja kiiresti. Tegelesin konditud õhust saadud külmetushaigusega ja passisin palju arvuti taga, vaatasin palju mingisuguseid filme ja isegi mängisin. Ei mõelnud ühtegi karjuvalt olulist ja sügavat mõtet, lihtsalt eksisteerisin. Aga ei tundund ennast hästi, ilmselt oli siin oma osa mängida sellel, et ma olin haige või hoopis sellel, et mul polnud raha või hoopis oli süüdi see, et minu ümber polnud neid inimesi, kes oleks võinud mu ümber olla.

Pühapäeva õhtul suhtlesin ühe individiiga, kes kunagi omas mu elus suurt rolli, peaegu sama suurt kui ma ise, mis on märkimisväärne tulemus, arvestades seda, et mul on mõnikord egotsentrilise tõpra kalduvused. Igatahes oli temaga päris meeldiv üle hulga aja suhelda ja mitte ainult selle pärast, et ta flirtis minuga nii süüdimatult, et ma korraks lausa ehmatasin. Aga siis tuli väike trip to the memory lane ja ma mõistsin, et tegemist on ju teatud mõttes standardolukorraga. Ähh.... nostalgia....

Esmaspäeval mõtlesin pikalt sellest kui veidralt töötab inimese aju. Sain siin ükspäev sõnumi kus oli ainult paar sõna, aga ometi formuleeriusid ajus assotsiatsioonid, mida see üks katkend ühest laulust täpselt tähendas. Samal ajal tuli raadiost üks lugu, mis viis mu mõtted öö laulupeaole ja sealt edasi volbriööle jne... Ja sinna kuhu mu mõte üldse ei oleks tohtinud minna... Vähemalt mitte nüüd, mitte esmaspäeval ja ka mitte täna...