SM: "Nägid sa seda naist, tõeliselt ilus naine."
V: "Nägin!"
SM: "Tulin tänavalt raamatukokku, sest sellist naist ei saa lihtsalt käest lasta, peab nüüd julguse kokku võtma."
2 minutit hiljem
V: "No kuidas läks?"
SM: "Ei suutnud, julgusest tuli puudu... Pean kuidagi selle kokku võtma. Lähen istun välja pingi peale ja kogun mõtteid, mida öelda."
Hämmastav, milline teineteise mõistimine võib mõnikord mingi suvalise inimesega tekkida, ilmselt on kõik mehed mingis eluetapis sarnases olukorras olnud. Oled sa siis kerge õllekõhuga lokilammas või Matthew Foxi näoga musklimees.
Igatahes pani see mind mõtlema, selle üle millest see tuleneb, et olen võimeline pidama kõnet 200 inimesele, kaotama laval näideldes oma püksid, ajama igale ettejuhtuvale naisele totaalset iba... Aga kui mõni naine mulle tõeliselt meeldib, siis tahab jutt aegajalt kurku kinni jääda... Peopesed higistavad nagu teismelisel poisil esimesel kohtingul ja tunne on pidevalt selline nagu toimuks tuumarünnak kohe kohe ja mina asun plahvatuse epitsentris. Ja ma ei suuda oma tundeid mitte kuidagi avaldada, ei tea isegi miks... Ilmselt kardan, et neile ei vastata või hoopis kardan ma seda, et neile vastatakse...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment