Vi: "Hehe! Vaatan, et sul hakkab ülevaatus läbi saama."
Ve: "Ma tean seda ise kah!"
Vi: "Mis teed siis? Lähed mustalt ülevaatusele?"
Ve: "Ei, pesen enne puhtaks!"
Imelik päev, kõik kohad on autosid täis... Tööle tulles istusin ummikus... Päeval kell kaks, müstiline. Ühtegi parkimiskohta ei olnud, ka tasulises alas ei olnud... Lõpuks parkisin ennast mingi nii kaugele, et oleks võinud juba vabalt jala tööle tulla. Filtrid unustasin kah autosse, nüüd passin siin ilma tubakatooteid nautimata.
Hommikune pooleli jäänud vestlus sünnipäevadest pani mind mõtlema, miks ma neid tihti ei salli ja eriti ei salli ma enda oma. Ilmselt ma ei salli eriti nendega kaasnevaid kohustusi. Võibolla on see seotud mingisugusete lapsepõlve traumadega võibolla ei meeldi mulle kingituste otsimine (sest see nõuab palju aega ja loovust). Võibolla on asi selles, et ma olen lugenud liiga palju Bourdieu teooriat seoses kingitustega... Mingi seletamatu vastuseis mul igatahes on. Mitte alati, aga tihti. Või on asi üldse selles, et sünnipäevad viivad mind tihti tagasi nende probleemide juurde, mida olen vältida püüdnud, inimeste juurde, kellega mul ei ole eriti midagi muud enam ühist, peale ühise mineviku. Sarnaste olukordade kordus ei tekita äratundmisrõõmu vaid pigem pettumust, et midagi pole muutunud.
Egoistlik tõbras - sõnaühend, mida olen kuulnud viimase seitsme päeva jooksul kolm korda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment