Peas ainult õhk

H: "Ma tunnene ennast täpselt sama halvasti kui ma välja näen, võibolla veidi halvemini."
V: "Ehk siis sa tunned ennast üpris hästi, sest näed hea välja."
H: "Ära valeta!"
V: "Ma ei saa midagi teha, aga pohmakas naised tekitavad mul umbes sarnaseid emotsioone nagu väiksed armsad kutsikad."
H: "Kurat sa oled ikka nii veider."
V: "Võibolla on siinkohal oluline see, mis ma ise sellest naisest arvan ja tema vastu tunnen, mõni (nimed jätan siinkohal nimetamata) näeb ilmselt minu jaoks välja nagu roadkill."

Äärmiselt naljakas hommik... Peas tiirles ainult õhk, ei saanud ise kah päris täpselt aru mida ma teen ja räägin...

Hommikul proovisin olla äratuskella eest, aga ei saanud sellega piisavalt hästi hakkama, sest puudus järjekindlus, no töö oli kah muidugi vabatahtlikuse alusel... Läksin suitsetama ja märkamatult jõudsin endisesse elukohta, kus asub mu tuumikperekond.

Pidasin vestluse oma emaga, kes väitis, et ma olen arhailine ja veidi tahumatu mees, kes ei suuda korralikult oma tundeid väljendada, aga selle eest kui ma midagi ütlen, siis ei aja tühja moosijuttu vaid mõtlen seda tõsiselt. Lisaks sellele arutasime veel mitmesuguseid situatsioone, minu käitumismustreid ja positiivseid ning negatiivseid külgi.

Andsime koos emaga mulle hinnangu, mille kohaselt olen ma klassik, minusuguseid mehi enam tänapäeval ei tehta ja nende järele on vist ka nõudlus veidi vähenenud, sest ühiskond vajab üha standardsemaid ja siledamaid mudeleid. Aga õnneks on inimesi, kes hindavad ka rariteeti.

Igatahes jalutasin tagasi koju ja kaalusin uuesti äratuskella funktsiooni täitmist. Viskasin korraks mõtete kogumiseks pikali ja jäin hoopis ise kah magama.

Ärkasin selle peale kui ülemiste naabrite pesumasin tsentrifuugimist alustas....

No peas oli endiselt õhk, vestlesin H-ga, tegime omletti, õigemini minu osa jäi jälle pigem kommenteerivaks. Püüdsin ka oma jõuga aidata, kuid H hindas mu panust kesiseks ja peksis mu sibulalõikumise juurest minema.

Tööle minekut takistas mingi seletamatu jõud, kord unustasin ühe asja maha, siis teise jne. Jooksin auto ja toa vahet nagu puuga pähe saanud liikluspolitseinik.

Tulemuseks oli ikka see, et sõitsin tööle rahakoti, suitsude ja lubadeta... Otsa ümber ei riskinud keerata H. oleks ilmselt arvanud, et ma täiesti kohtlane... Seega tulin tööle, jõin kohvi ja pommisin töökaaslastelt suitse... Mingi aeg leidsin, et nüüd on piisavalt turvaline puuduvatele asjadele järgi minna...

Nüüd istun siin töölaua taga ning kahtlustan, et mu näost peegeldub jälle Rubensi efekt.