kanuu, sääsed ja päikesepõletus

No nii, sai siis selle matkal ära käidud. Tartust stratisime laupäeval 8 aeg hommikul ja kanuud lasime adavere lähedalt vette kuskil 10 aeg. Edasi läks sõit mööda jõge. Vahepeal pidime muidugi kanuusid ka tassima, mis oli üpris tüütu. Ma ei hakka siin kirjeldama seda üksluiset aerutamise maratoni vaid panen kirja mõned helgemad ja häirivamad hetked. Esimene häiriv hetk tuli Põltsamaal, kus kanuu läks kivitaha risti ja täitus veega, antud õnnetus põhjustas mulle märja telgi ja märja seljakoti (kogu mu varustus), isegi rahakott sai märjaks (peatuskohas tegime rahakoti kuivatuse).

Siis oli kaks ohtliku astangut, ühte sootsime edukalt vältida ja kandsime sealt kanuu üle, teist märkasime veidi liiga hilja sõitsime sinna poolenisti sisse, millepeale mu kanuu kaaslane kiiresti maha hüppas, mulgi ei jäänud muud üle, õnnetusest kaotasime mõla, mis jäi kõige sügavamale veekeerisesse tiirlema. Peale pikka mõtlemist otsustasin sellele jala järgi minna, peab mainima, et see idee kandis vilja.

Üks helgemiad hetki oli järgmise kärestiku (lisaks oli seal ka väike astang) puhas läbimine, millest saime ka positiivset energijat, et edasi minna. Edasi järgnes pikk ja monotoone sõudmine ilma peatusteta (sest olime raba vahel). Selline tunne oli, et tsivilisatsioon on meid maha jätnud, kaldal sumisesid sääsed nagu mesilassülem, aegajalt nägime tsivilisatsiooni märke mõne hulpiva õllepudeli näol, aga muidu oli vaikus. Ei mingeid autosi, inimesi ega teid, ega maju - ainult jõgi ja sääsed. Mõtlesime, et kui mingi õnnetus peaks juhtuma, siis saaks meid ainult kopteriga sealt päästa.

Peale pikka tühjust olid esimesed tsivilisatsioonimärgid positiivse elamuse allikaks, eriti kui arvestada seda, et varsti hakkas lähenema ööbimiskoht. Meie kanuu jõudis sinna viimasena, kus mu lahingpaariline minema toimetati, sest ta oli saanud päikesepiste.

Olin nii väsinud, et süüa eriti midagi ei jõudnud, puhkepeatuseks kaasa võetud õlledest jõudsin ära juua ainult ühe, veidi sai istutud, juttu räägitud ja piipu tehtud ning lõpuks kobisin telki magama (telk ja magamiskott olid endiselt märjad nagu ka kõik mu seljas olnud ja kaasa võetud riided).

Öö oli valulik, oigasin külamast ja päiesepõletusest ning kõikusin une ja ärkveloleku vahel, lõpuks ronisin siiski telgist välja, sest selline piinlemine tundus mõttetu.

Hommikul ei tundunud üksi kanuus olles edasine etapi läbimine kuigi ahvatlev, aga teine äärmiselt helge hetk (eriku poolt valmistatud tatrapuduru), andis mulle jõudu ja meelekindlust. Igtahes asusime teele, üksi olles tuli paraku 2x rohkem tööd teha (lisaks muutus ka vool peaegu olematuks), et teistega tempos püsida, see võttis mul viimasegi jõu seest, tükk aega liikusin ainult tahtejõul ja lõpuks ei piisanud ka tahtejõust, sest lihased ei tulnud enam järgi.

Järgmises peatuskohas, sain endale uuesti kanuu kaaslase, kes oli päris värske ja tegi enamiku tööst ise (ka see oli väga helge hetk). No ja siis jõudsime lõpuks emajõkke ja sealt veel mõned km ning olimegi lõppunktis, kus võtlesime sääskedega seni kuni transport saabus.

Sääsed olid nii tähtsad reisikaaslased, et nendst räägin veidi pikemalt ja toon välja mõned olulised tähelepanekud:

1. Sääski oli nii palju, et isegi kohalikud polnud sellist hunikut kunagi näinud, terve õhk oli nendest paks.
2. Off hoiab sääski eemal max pool tundi.
3. Sääsed on leidlikud, kui kõik kohad on kaetud kas offi või riietega, siis söövad nad kõrva seest või ninaaugust.
4. Kõrge sääsekonsentratsiooni korral on raske vestelda, sest sääsed lendavad kurku.
5. Suur kogus sääski suudab mürataset tõsta.
6. Palav päike ja lagendik ei peleta sääski eemale (vanasti peletas, tänapäevased on ilmselt mingi biorelv).
7. T-särgi mässimine ümber pea aitab sääski peletada (ilmselt kardavad ka nemad islami terroriste).
8. Ühe hoobiga on võimalik tappa rohkem kui kolm sääske.
9. Päikesekreemi ja offi segunemine, ei kaitse ei päikese, ega sääskede eest.
10. Neetud sääsed ajavad kõik lörri.

No ja veidi päevitusest kah. Kanuumehe päevitus on äärmiselt ebaühtlane ja valulik, nägu on nii tume, et tekkis hirm töölt kinga saada nagu juhtus ETV ilmateadustajaga. Just läks mööda üks töökaaslane, kes nentis, et ma olen neeger.

Vaatamata selle, et kõik valutab ja tunnen ennast nagu mind oleks surnuks pekstud ja siis ellu äratatud ning nii korduvalt, tunnen ennast hästi ja mul on hea meel, et ma sellest katsumusest osa võtsin.