Nagu ühele indiviidile sai lubatud, hakkasin blogi pidama, kuigi olen sellest aastaid hoiduda püüdnud.
Võtaksin kokku siin oma nädalavahetuse 22-24, mis oli üpriski sisutihe. Reedel tegelesime grillimisega, kuigi halb ilm püüdis meile kaikad kodarasse loopida, ei lasknud me ennast sellest härida, sest see oli viimane kord sellel suvel, kui osa meie seltskonnast Eestis viibis. Igatahes magama sain alles kell 6 hommikul. Mingi osa laupäevast kulus ära magamisele, siis läks hullult kiireks, sest vaja oli sõita klassikokkutulekule, ometi suutsin veidi aega varastada, et kallistada seda osa meist, keda praeguseks hetkeks enam Eestis pole. Närviline auto signaal sundis mind siiski lahkuma.
Edasi läks sõit selverisse, kus jõudsime otsusele, et tuleks parandada pead, sest me kõik olime erinevatelt öö üritustelt kokku kogunenud. Tom tegi teatavaks rõõmustava uudise, et alkot degusteeritakse, mille peale me osutatud suunas liikusime... Testiobjektiks oli ploomi ja pirini Aramis... Seest lõi soojaks, aga maitseelamuses pole seni kindel... Siis juhtus ostukärude kokkupõrge ja me otsustasime, et Selverist selleks korraks aitab. Edasi läks sõit R tähega kohta, kuna Aramis ja 2,9 kraadised õlled olid meid käima tõmmanud, oli sõit üpris lõbus... kaine autojuht kahjuks meie entusiasmi ei jaganud, me andestasime selle ja tänasime õnne, et ta meid välja ei visanud.
Kohale jõudes asetasime järgi jäänud õlled veekogusse, mille liigitamises me konsensuseni ei jõudnud. Pidu kogus tuure, meenutasime vanu aegu ja neid inimesi, keda antud kokkutulekul ei olnud. Tegime nalja ja mängisime seltskonnamänge ja laadisime ennast alkoholi ja söögiga. Igatahes magama läksime me 5-6 aeg taustaks ümisemas mingi Smilersi imal lugu, kuid kellegil ei olnud enam jõudu, et raadio ära tappa.
Öö/hommik oli rahutu unega ja kell 11 otsustasin, et lõpetan enese piinamise ja tõusen. Peale hädavajalikke hommikusi toimetusi otsustasin minna randa. Tuul peksis liiva näkku ja vesi lainetas ning mustad pilved rühkisid mööda taevast - jälle üks tõeliselt hea kättemaksu ilm (nendele kes mind lähemalt tunnevad on see termin ilmselt tuttav). Igatahes nautisn seda, kuni vihmapiiski lisanduma hakkas, siis võtsin suuna majakese poole tagasi, kus teised juba tegelesid suurtes kogustes kohvi tarbimisega, mul ei jäänud muud üle kui liituda. Veel tuleks ära mainida, et rannas olles mõtlesin ka selle osa peale meist, kes Eestist ära läks.
Kohvi juues tehti kokkuvõte eelmisest õhtust, arutati maailma asju, edasisi plaane, MASU ja puuke. Puugid olid üldse antud nädalavahetuse märksõna, ei mäletagi palju neid meie riietel kokku liikus. Igatahes piisavalt, et tekiks üleüldine puugiparanoia, mis sai haripunkti laupäeva öösel ja lõppes ilmselt siis, kui osalised olid tsivilisatsiooni tagasi jõudnud.
Igatahes tüüpiliste Eesti meestena panime enne ajama, kui nõudepesemine kätte jõudis. Tagasiteel leidsin autost raamatu "Meestelt meestele" või midagi seesugust. Otsustasin seda tsiteerima hakata, mille peale meil kõigil äärmiselt lõbus hakkas. Igatahes üks mõttetera jäi meelde. "Ülikooli lõpetanud mehed on igavad, kuivad ja ei oska enam elu nautida ning sellest rõõmu tunda, kuna neil puudub särts." Tegime selle peale veel korra tagasivaate eelmisele õhtule ja otsustasime, et autor eksib.
Umbes 3 aeg jõudsime tagasi Tartusse ja jagunesime mööda linna, mina jõudsin koju, kus kõikusin une ja ärkveloleku vahel ning mõtlesin, et miski on puudu...
No comments:
Post a Comment