Lugemiselamus

Lugesin... Üle hulga aja lugesin ilukirjandust. Natukene juhusega ja natukene meelega sattus mulle kätte A&B Strugatski raamat "Hääbuv linn." Ma olen alati tundnud, et vaeseid vendi ei hinnata piisavalt. Võib-olla on põhjuseks see, et nende raamatuid võib iseloomustada idapiiri tagant tulnud ütlusega: "Ei  ole liha ega kala." Need kes ootavad ulmeseiklust... ohtralt püssirohu kirbet lõhna või plasmarelvade valgussähvatusi - need peavad pettuma. Samas tõeliselt filosoofilist sisu otsiv lugeja võib jääda samuti tühjade kätega. Kahel põhjusel. Esiteks ei ole see nii lihtsalt hoomatav nagu Coelho heietused ja teisalt tekib tunne, et mida on neil öelda, mida Bulgakov juba teinud pole.

Kuid ometi on "Hääbuv Linn" nagu külgedelt pakendatud kreemitort, mille põhja lusikas ei ulatu. Ainuke võimalus viimase kihini jõuda on seda kiht kihi haaval tarbida ja iga kord üllatuda, et järgmise kihi vahel olev kreem on veelgi maitsavm kui eelmine.

Huvitaval kombel on sellel raamatul meile ka veel ka kaasajal rohkesti öelda. Ühiskondlikud probleemid ja individuaalsed võitlused mis raamivad hääbuvat linna... raamivad meid ka täna.

Izja: "Ma saan kõigest aru. Teid juhtis haletsus, kaastunne ja-nii-edasi, ja-nii-tagasi. Ma ei räägigi ju sellest. Näljast nutvaid lapsi ja naisi haletseda pole mingi kunst, seda oskab igaüks. Aga kas te oskate kaasa tunda ka tervele ja täissöönud mehemürakale, kellel on vaat säärane riist? näitas Izja käega. "Mehele, kes ulub igavusest? Danny Lee ilmselt suutis, aga kas ka teie suudate? Või annate talle kohe nuuti?..."

Andrei: "Ja nii tulebki välja, et ükskõik millise klassi vaatenurgast on intelligents lihtsalt pask" Ta kiristas hambaid. "Vihkan! Silmaotsaski kannatada neid haledaid prillipapasid, lobamokki, muidusööjaid! Pole neil ei sisemist jõudu, usku ega moraali..."

Andrei: "Algul võitlesin mingite ideede nimel, siis defitsiitsete vaipade nimel, lõpuks läksin aga täiesti arust ära..."

Jättes kõrvale pikad heietusest seostest mis assotseeruvad nende tsitaatidega... liigun edasi tuuma poole. Milleks on inimese kalduvus keelduda mõtlemast probleemidest, mis tal pea valutama ajavad. Raamatus kasutatav väljend "Eksperiment on eksperiment" viitab otseselt sellele probleemile... Iga kord kui inimese mõtlemisvõimele tuleb ette lagi... Olukord või nähtus, mida ta ei mõista, annab ta endale vabanduse. Ta kas leiab midagi maiset ja käega katsutavad või peitub mingi abstraktse idee taha. Lahendades neid probleeme, millest tal jõud üle käib. Nii tekivadki terved ja täissöönud mehed, kes uluvad igavusest. Kes on võidelnud ideede eest ja aru saanud, et nende eest võitlemine on kasutu... Võidelnud materiaalsete väärtuste eest, saades aru, et need ei suuda vaigistada sees peituvat nälga, ent ei oma võimeid sellest üle minna - minna "arust ära".

Süsteemiteoreetiliselt mõeldes võiks öelda, et tänapäeva ühiskond toimib just nii nagu ta toimib seetõttu, et valdaval enamusel ei hakkaks igav. Izja: "Nad tulevad, sest te teete kindalt määratletavat poliitikat. Ja mida edasi, seda rohkem neid tuleb, sest te võtate inimestelt ära mure igapäevase kõhutäie pärast, vastu aga ei anna midagi. Inimesel hakkab vastik ja igav. Ja seepärast tulevadki enesetapud, narkomaania, seksuaalrevolutsioonid, mõttetud mässud tühja-tähja pärast..." Ehk süsteem hoiab alati teatud tasakaalu, et igavlevaid inimesi oleks alla kriitilise hulga.