Viimaste kuude jooksul olen kogunud palju informatsiooni seoses eetiliste ja moraalsete aspektidega, õigemini seoses nende puudumisega.
Kuna olen mõtlev inimene, siis hüpoteesid nendest sündmustest olid mul juba ammu olemas, lisandunud on vaid faktilised teadmised. Ilmselt oleks sellised vastuolud minu moraalsete normidega veel mõned aastad tagasi pildi eest löönud, nüüd lihtsalt kehitan õlgu ja astun edasi. Tõenäoliselt ongi see elukogemus. Kuid kui küsida endalt kas ma sellist käitumist ka isiklikul tasandil tolereerin siis on vastus kindel ja lühike... Ei!
Vaatamata kõigele on inimesed siiski usaldusväärsed, kui neid piisavalt hästi tunda, sest sa tead täpselt kuidas nad mingis olukorras käituvad, sa võid alati usaldada seda, et nende käitumismustrid sarnastes olukordades on enamasti samaväärsed.
Võin öelda, et vahel ma soovin, et ma poleks kunagi agulipoiste pätikambast välja kasvanud, sest seal oli austus omade vastu tunduvalt suurem kui haritud ja valgustatud inimeste seas, keda ma viimaste aastate jooksul tundma olen õppinud.
Millegi pärast tunduvad inimestele tarbetuna keskaegset filosoofide õpetused, sellest kuidas inimesel on õigus taotleda hüve seni kuni see ei kahjusta teisi... Nad ei arvesta sellega ei majanduslikul tasandil, ega ka mitte suhete tasandil ja tunnevad erilist ängi sellest kui teised nendega samamoodi käituvad. Tundub nagu kogu ühiskond oleks pidevas liikumises tagasi sinna, kust see on alguse saanud - state of nature.
Lõppkokkuvõttes oleme me kõik oma kirgede orjad, mõni mõtleb enne, mõni pärast ja mõni ei tee seda ilmselt kunagi...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment